Christina Schlatterer - Ketogeenne toitumine vähi vastu

Mitte keegi, kes ise pole selles olukorras olnud, ei suuda ette kujutada, mida tähendab vähidiagnoos. Pärast esimese šoki möödumist esitab peaaegu iga haige kaks küsimust: Mida saavad arstid nüüd minu heaks teha? Mida ma ise saan teha? Püüame selles raamatus vastata teisele küsimusele. Kuigi diagnoos võib olla äärmiselt masendav, ei jäeta kedagi abitult haiguse meelevalda. On hea ja tähtis, et jõuaksite pädevate ja kaastundlike arstide juurde, ent kõiki lootusi ei tohi ainult nendele panna. Päris palju saab ravi kõrval teha ka inimene ise. Mida varem ta sellega alustab, seda paremad on tervenemislootused, võimalused haiguse kulgu positiivselt mõjutada ning väljavaated edaspidigi elada aktiivse ja terve inimese elu.

Päris otsustav osa selles kuulub toitumisele, mis ei peaks kedagi imestama panema. See, mida me sööme, varustab meid toitainetega. Paraku varustab see toitainetega ka kasvajat.

Ometi, see, mida me sööme, mitte ainult ei varusta meid toitainetega, vaid mõjutab kehas lugematuid muidki protsesse. Need võivad lõppkokkuvõttes tervist edendada või seda hoopis kahjustada. See, mida me sööme, võib ka kasvaja puhul teha palju muudki peale kaloritega varustamise. See võib aidata kasvajal suureneda. Aga see võib seda ka takistada. Toit võib kasvajat isegi kahjustada.

See, mida me sööme, võib samaaegselt olla hea meie keha tervetele osadele – ja kasutu või koguni kahjulik kasvajale.

Vähihaige peaks püüdma süüa ja juua täpselt seda, mis tema keha terveid osi toidab ja tugevdab, kuid vähi seisukohalt ei kõlba mitte millekski või ehk isegi nõrgestab vähki. Tuleks püüda süüa selliseid toiduaineid, mis panevad keha valmistama omaenda vahendeid vähi vastu võitlemiseks ja tervise taastamiseks.

Me oleme veendunud, et süsivesikuvaene toitumine on soovitatav väga paljudele vähipatsientidele. Miks me niimoodi arvame, seda tahame selles raamatus võimalikult hästi selgitada, nimetades konkreetsed toiduained, mis selle kontseptsiooniga kõige paremini sobivad. Oleme sellest kirjutanud juba raamatu „Vähirakud armastavad suhkrut – patsiendid vajavad rasva“ (Krebszellen lieben Zucker – Patienten brauchen Fett), mis ilmus 2012. aastal kirjastuselt Systemed Verlag ning sisaldas üksikasjalikke teaduslikke põhjendusi ja argumente, miks vähihaige toidus peab olema väga vähe süsivesikuid. Viitasime ka paljudele teadusuuringutele ja nende allikatele.

Käesoleval raamatul on kaks eesmärki. Ühest küljest on see 2012. aastal ilmunud raamatu lühem, lihtsam, praktilisem ja lugeja jaoks nii-öelda kulutõhusam versioon. Sellega püüame tulla vastu paljudele lugejatele, kelle jaoks esimene raamat oli liiga teaduslik – liiga üksikasjalik, liiga „statistiline“, nagu öeldi ühes retsensioonis. Teisest küljest oleme raamatut ka ajakohastanud, kuna pärast meie esimese raamatu kirjutamist on jälle tehtud palju tööd ja saadud uusi teadmisi.

Käesolevas raamatus on kirja pandud see, mida teadlased on suutnud kindlaks teha tugevasti vähendatud süsivesikusisaldusega toidu mõju kohta nii üldiselt kui ka vähi puhul. Selle põhjal soovitame toitumisviisi, mis katab kõik põhivajadused toitainete, mikrotoitainete, vitamiinide ja ballastainete järele, kuid on spetsiaalselt kohandatud vähihaige vajadustele. Vähihaigetel muutub ainevahetus aja jooksul selliselt, et normaalne süsivesikurohke toit on nendele üha raskemini omastatav ja hakkab neid isegi üha enam kahjustama. Ketogeenne toit seevastu võib keha terveid osi tugevdada, neile energiat ja uuenemiseks vajalikke aineid anda, samal ajal kui vähkkasvaja jaoks on see täiesti tarbetu.

Selles raamatus ei anta mingeid imedieedi juhiseid. Keegi ei leia siit lubadust, et on vaja ainult süsivesikuid vältida ja inimene saabki terveks. Selles raamatus ei väideta, et vähki on võimalik lihtsalt surnuks näljutada, loobudes täielikult suhkrust ja tärklisest. Me ei esita selles raamatus tõendamata väiteid ega laest võetud teese. Viimasel ajal on väga kiiresti levinud muinasjutt vähi surnuksnäljutamisest. Ka meile heideti ette, et oma 2012. aastal ilmunud raamatus olevat me väitnud täpselt sama. Need, kes on seda raamatut ise lugenud, muidugi teavad, et me ei teinud seda.

Meie raamatus räägitakse sellest, kuidas vähipatsient peaks ketogeenselt toituma, et end jälle paremini tunda või edaspidi hea tervise juures elada.

Mida tähendab ketogeenne toitumine? Ketogeenselt toitutakse siis, kui maks toodab rohkesti lühikesi molekule, mida nimetatakse ketokehadeks. Seda teeb maks siis, kui igapäevastes söökides ja jookides leidub väga vähe süsivesikuid, kuid see-eest rohkem rasva. Ketokehad (neid nimetatakse ka ketoonideks või ketoonhapeteks) valmistatakse rasvadest. Ketokehad on suurepärased energiakandjad, neid saavad väga hästi kasutada peaaegu kõik keha koed. Ainult vähkkasvaja ei suuda nendega midagi või peaaegu mitte midagi peale hakata. Samuti on ketogeense toitumise korral vähkkasvaja käsutuses vähem tema jaoks tähtsaimat toitainet, nimelt suhkrut. Peale selle võivad ketokehad väga mitmel viisil pidurdada kasvajate arengut ja levikut kehas. Ketogeense dieedi pidaja ei pane oma keha mingisse ebanormaalsesse või kunstlikku olekusse. Sellised ajajärgud, kus süsivesikuid oli toidus vähe, on olnud inimkonna ajaloos pigem reegel, mitte erand.

Päris viimastel aastatel on saadud palju uusi teadmisi selle kohta, et ketogeenne dieet on vähi korral mõttekas ja enamiku patsientide puhul ka täiesti riskivaba. Kirjutasime selle raamatu, kuna oleme veendunud, et ketogeenne toitumine on väga perspektiivikas, kindel, aga kahjuks veel pigem tundmatu või isegi teenimatult tunnustuseta jäetud võimalus vähipatsiente abistada. Me tahame osutada sellele võimalusele. Ja neid, kes tahaksid seda proovida, püüame toitumise ümberkorraldamisel praktiliste nõuannetega aidata.

Ükski raamatu autor ei saa seoses teemaga „ketogeenne toitumine“ peale raamatute müügist omandatava tulu mingit muud kasu ega tegele selle raamatu sisuga seotud toodete või teenuste pakkumisega. Me ei müü ketotooteid ega korralda raha teenimiseks kõrge piletihinnaga seminare. Erinevalt paljudest autoritest, kes vähipatsientide toitumise või vähiga võitlemise kohta on raamatuid kirjutanud, oleme seega täiesti sõltumatud. Meil ei ole mingeid huvide konflikte.

Ja veel, seda, mida siin soovitame, järgime suuresti ka oma elus. Me kõik oleme toitunud pikemat aega viisil, mida selles raamatus soovitame, ja teeme seda osaliselt ka nüüd.

Seepärast võime omaenda kogemustest öelda, et ketogeenne toitumine on võimalik, see on tore ja maitsev. Sügavkülmiku ja valmistoodete abiga on see isegi üsna lihtne, kuigi omavalmistatud toidud võimalikult värsketest ja looduslikest toiduainetest on kindlasti paremad. Nii või teisiti pakub selline toitumine palju võimalusi; road on maitsvad ja süsivesikurikkad küllastustunde tekitajad võib rahulikult kõrvale jätta või asendada. Sellise toidu juurde kuulub palju aedvilju ja väärtuslikke vürtse. Köögis võib selline toitumine vallandada hoopis uued loomingulised jõud, ilma et söögivalmistamine muutuks kurnavaks. Olgu eelroad, põhiroad või desserdid – ketogeenne toitumine avab patsientide ja nende lauakaaslaste jaoks päris uued maitsemaailmad. Lauakaaslased tohivad põhiroa kõrvale süüa makarone või kartuleid, aga ka neile võib süsivesikuvaba toit hakata tunduma eriti maitsev.

See raamat on ettepanek. Me ei taha kedagi vägisi veenda ega ümber pöörata. Me tahame teavitada sellest toitumisviisist, mis sobib eriti hästi vähipatsientidele.

Me loodame, et see raamat aitab teid.

Konstanz ja Würzburg, oktoober 2015

Ketogeenne toitumine on küll peaaegu sama vana kui inimkond, kuid teaduslikult põhjendatud vähivastase toitumisstrateegiana on see veel suhteliselt uus.

On täiesti võimalik, et teie perearst ei ole ketogeensest toitumisest midagi kuulnud. See on isegi tõenäoline. Ja ta ei oleks sugugi erandlik, kuna sellest teadjad moodustavad kogu rahva hulgas seni vaid vähemuse. Teie perearst poleks ka oma kolleegide hulgas mingi erand. Nimelt kulub meditsiinis keskmiselt 18 aastat, enne kui teadlaste uued avastused võetakse arstitöös üldiselt kasutusele.

Neid 18 aastat ei ole vaja oodata. Arstid on juba harjunud sellega, et patsiendid tulevad nende juurde andmetega, mida on ise kogunud televisioonisaadetest, raamatutest, internetist või mujalt. Ka parim perearst ei saa teada kõike. Aga hea arst on alati valmis pühendama hoolt ja vaeva, et aktiivse patsiendi küsimustele vastata ja ka ennast harida. Tänapäeval on tal seda palju lihtsam teha kui 20 aastat tagasi, sest ka tema saab kasutada internetti.

Me soovitame muidugi igal patsiendil pöörduda tingimata oma perearsti ja ka onkoloogi poole ning arutada temaga oma toitumise ümberkorraldamist. Me soovitame lasta end arstil juhendada. Mõnel puhul tuleb seda koguni päris tungivalt soovitada, näiteks juhul, kui tegemist on suhkurtõvehaigega, kes võtab rohtusid. Samuti oleks hea alati ka siis, kui te ei tunne end hästi, pöörduda arsti poole nõu saamiseks. Mõnel üksikul juhul võib kaasneda näiteks kilpnäärme häiriv alatalitlus, mis võib mõjutada veres leiduvate rasvade koosseisu. Kui tekivad sellised probleemid, on neid tavaliselt võimalik arsti määratud ravimitega kõrvaldada. Kilpnäärme talitluse kerge, mitte häiriv nõrgenemine on isegi tõenäoline. See tekib ka paastumisel ning paastu mõju kehale sarnaneb mitmel viisil ketogeense dieedi mõjule.

Suurel enamikul inimestest ei teki ketogeensele toitumisele üleminekuga mitte mingeid probleeme. Aga inimesed on erinevad. Seepärast ei ole võimalik välistada, et mõni inimene ei talu sellist toitumisviisi ka pärast üleminekupäevi, mille jooksul võib alati esineda teatavaid kohanemisraskusi. Ka sellepärast on arsti poole pöördumine mõttekas. Tegelikult on üha enam arste vähivastase ketogeense dieedi suhtes väga avatud. Ühelt poolt toetavad sellist suhtumist teadusandmed, teiselt poolt sageli ka see, mida nad on juba jõudnud tähele panna oma patsientide juures, kes on üle läinud toidule, mis sisaldab väga vähe süsivesikuid ja rohkesti rasvu. Sellest on muu hulgas räägitud ka telesaadetes, mida näidati 2013. aastal ja milles arstid said osaleda.

Siiski on täiesti võimalik, et teie oma arst sellise toitumisviisi tagasi lükkab, isegi kui patsient annab talle kõik viited teaduslikele allikatele. Kuidas peaks patsient sel juhul toimima? Arvame, et sellisel juhul tuleks kaaluda arsti vahetamist või otsida endale abiks veel mõni arst, kes on sellise uuenduse suhtes avatum. Veel üks võimalus, kuidas seada end arstide üksikasjaliku jälgimise alla, on lasta end värvata vähihaigete ketogeense dieediga ravimiseks korraldatavate teadusuuringute raames jälgitavate patsientide hulka. Käesoleva raamatu lisas oleme andnud sellekohaseid kontaktaadresse.

Vähihaigust iseloomustatakse sageli väljendiga „mandunud rakud“. Teine definitsioon ütleb, et need on rakud, mis paljunevad kontrollimatult. Tegelikult ei ole vähi puhul tegemist ühe üksiku haigusega, vaid suure rühma erinevate haigustega. Nende ühine omadus on alati see, et rakud on väljunud kontrolli alt, asugu nad siis kopsudes, rinnanäärmes, maksas, veres või keha paljudes muudes kudedes ja organites. Mida tähendab sel juhul tegelikult „kontroll“?

Kõik inimesed, nagu ka enamik loomi ja taimi (kes ei paljune just pungumise teel või vegetatiivselt), koosnevad päris alguses ühestainsast rakust. Enamasti on see viljastatud munarakk. Kui see rakk hakkaks lihtsalt jagunema ja üha edasi jagunema ning moodustama aina uusi endaga täpselt sarnaseid rakke, tekiks alati vaid üks suur rakkude hunnik, mitte kunagi ei saaks sellest merihobukest, kookospalmi või koguni inimest.

Midagi nii keerukat saab välja areneda üksnes siis, kui rakud jagunevad teatava programmi poolt kontrollitud viisil ja spetsialiseeruvad. See programm on kodeeritud nende geenides ning seda mõjutab ka rakkude vahetu ümbrus.

Kontrollitud jagunemine tähendab siin kolme asja:

1 alati tekib üksnes nii palju rakke, kui on vaja (näiteks selleks, et moodustada normaalse suurusega maks);

2 tekivad spetsialiseerunud rakutüübid just seal, kus neid vajatakse (maksas näiteks tekivad maksarakud, mis näevad välja hoopis teisiti ja täidavad hoopis muid ülesandeid kui näiteks lihase- või ajurakud);

3 neid rakke, mida organismil tarvis ei ole, sunnib ta sihikindlalt surema.

Kui see kõik toimib, kasvab algsest viljastatud munarakust normaalne enam-vähem terve inimene.

See kontroll, milleta me kõik oleksime üksnes lõputult kasvavad rakuhunnikud ja põhimõtteliselt seega kasvajad, on väga keeruline ja väga peenelt reguleeritud. Kahjuks võib selles protsessis esineda ka vigu. Elu jooksul tekib pidevalt rakke, mille puhul see kontroll enam ei toimi. Paljud neist surevad iseendast, leitakse üles organismi kaitsesüsteemide poolt ja tehakse kahjutuks või hoitakse ümbritsevate rakkude poolt vaos. Mõnikord õnnestub neil end aga maksma panna ja hakata üha uute jagunemiste käigus paljunema. Tekib rakkude kogum, mille liikmed üha uuesti kontrollimatult jagunevad. See kogum võib muutuda nii suureks, et hakkab tekitama vaevusi. Sellised rakud võivad sisse kasvada muudesse elunditesse ja neid kahjustada. Nad võivad hakata organismi tervete osadega konkureerima energiaallikate pärast. Ja rakud, mis nendest kogumitest eralduvad, võivad mujal organismis endale taas pesa teha ja moodustada seal uusi rakukogumeid, mida nimetatakse metastaasideks. Sellisel juhul nimetavad arstid seda pahaloomuliseks vähkkasvajaks.

Vähirakud on kaotanud võime elada meie kehas või organismis mõtestatult ja kontrolli all. Nad kaotavad üha enam ka oma päritoluorgani rakkude omadusi.

Rakkude kontrollimatu kasv ei ole ainus vähirakkude ühine omadus. Olenemata sellest, mis oli nende tekkimise põhjus, millised lõpmatust hulgast võimalikest geenimutatsioonidest või viirusnakkustest seal oma osa mängisid, on peaaegu kõikidel agressiivsetel vähivormidel veel üks ühine omadus – nende rakud toituvad ja saavad energiat üha erinevamalt normaalsetest rakkudest.

Rakud on elusolendid. Nad peavad süüa saama. Inimese normaalsed rakud kasutavad veres lahustunud suhkrut, mis toidust soolestiku kaudu verre jõuab. Rakud kasutavad suhkrut, „põletades“ seda veres lahustunud hapniku abil. Peale suhkru võivad normaalsed rakud põletada ka rasvu ja valke. Selle protsessiga, mida nimetatakse rakuhingamiseks, toodetakse energiat väga tõhusalt. Seda energiat võivad rakud kasutada mõtlemiseks (aju), mürkide lagundamiseks (maks), poodi minemiseks (lihased), uue suhkru verre paiskamiseks (sool) ja nii edasi.

Selliseks tõhusaks energiatootmiseks on rakule vaja abilisi. Neid nimetatakse mitokondriteks ja sageli kutsutakse ka „raku jõujaamadeks“. Ainult tänu nendele ja nende tõhusale energiatootmisele on väga erinevate organite ja kudedega keerulisel hulkraksel organismil võimalik välja areneda ja elus püsida.